Väike sõber vaatab meid nüüd kõrgemalt ...
Ralfi ema lugu ja tänusõnad toetajatele
Meie vapra väikemehe Ralfi võitluse lugu on nüüd lõppenud ja tahan mõelda, et ta on nüüd kuskil palju ilusamas ja helgemas kohas … enda jaoks on edasiminek küll veel hoomamatult keeruline ja valus, aga …
Siinkohal tahtsin kirja panna suurimad tänusõnad oma suurimale toele selle 3-aastase protsessi ajal – Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule ja selle tublile juhatusele. Meie pere on Liidult saanud nii rahalist abi kui kuhjadena vaimset toetust. Rahalise poole pealt aitas Liit meil maksta nii Eesti Haigekassa poolt mitterahastava ravimi arveid kui poja transpordiarveid, kui teda enam oma autoga sõidutada ei saanud. Lisaks veel matusetoetus ja praegune leinaaegne nõustamisteenuse toetamine on hetkel väga suureks abiks meie perele.
Foto: Erakogu
Vaimse poole pealt võin öelda, et algusajal hoidsin Liidust pigem eemale. Kartsin end avada ja suhelda ning abi paluda, püüdsin ikka ise hakkama saada. Õnneks see muutus – ma ei kujuta ettegi, kuidas oleksin vastu pidanud, kui poleks saanud viimastel aastatel Liidult tuge. Eelkõige Liidu koordinaator-tugiisik Luive oli minu karguks. On hea teada, et on keegi, kellele võib helistada-kirjutada põhimõtteliselt iga kell ja ta kuulab, aitab, toetab ning hoolib. Kui ta kohe murele vastata ei oska, teeb kõik selleks, et õige pea osata. Ta jagab meiega ju kõike – rõõmu, raskust, naeru ja leina … ja meid pole vähe – seega tal on kanda ikka väga palju … Nii et suur-suur tänu Sulle eraldi Luive ja tea, et austame Su tööd väga! Ja veel tahan öelda, et Ralfi 5-aasta sünnipäev paar kuud tagasi jääb meile alatiseks meelde – kui liidust tuldi suure tordi ja kingitusega laulu saatel last üllatama. Nii üllas, kui leitakse ka selleks aega, raha ja võimalust, et teha lapse sünnipäeva päev haiglas niivõrd eriliseks.
Nii et tahaksin oma kogemuse põhjal öelda – ärge keegi jääge oma murega üksi, ärge peljake rääkida, suhelda ja küsida abi! Lubage end toetada ja aidata – meie lugudes on see ülioluline, sest meie vanematena peame olema tugipostideks oma võitlejatele.
Koos on kergem – jagatud mure kaalub vähemalt grammigi võrra vähem ja see on juba väga tähtis!
Meie Ralfi lugu saab lugeda ka siit.